Julgen väita, et tänapäeval peidab eestlase kodu endas ka killukest Itaaliat. Hommik algab paljudel tassi cappuccino’ga, lõunaks või õhtuks keedame pastat. Mõni unistab Ferrarist, teine ihaldab Gucci käekotti. Imikut rahustab Chicco lutt ja plikatirts soovib jõuludeks Brumsi lehvivat kleidikest. Kuhu iganes ei vaataks, ikka leiab mõne vihje Belpaesele.
Talviti pakivad sportlikud inimesed suusad autokatusele, et võtta suund Dolomiitidesse. Suviti leiavad mägedesse tee matkajad ja alpinistid püüavad vallutada Euroopa katust – Monte Biancot. Eesti muusikahuvilist on hullutanud nii Andrea Bocelli kui Zucchero, rääkimata 2021. aasta Eurovisooni võitjast Måneskinist. Miks peaks üldse Itaaliasse minema, kui Itaalia on leidnud juba ise tee Maarjamaale?
Kõike seda, mis mind paarikümne aasta jooksul ikka ja jälle saapamaale on viinud „Carpe diem ITAALIA“ kaante vahelt leiabki. Kõikidel lugudele lisavad vürtsi „kiiksuga“ mõtisklused, mis annavad aimu autori hetkemeeleolust.
Mõista, mõista, mis see on: seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline? Minu kogemus ütleb, et selline näebki välja Itaalia. Alati võib imetleda vaid saapamaa kuldset koort. Ise soovisin tungida veidi sügavamale, mistap sain tunda ka kibedamat poolt. Aga, ma lähen ikka tagasi.
Ülle Pruks
Lehekülgede arv: 384
Värvifotode arv: 218
Smart-ID
ID-kaart
Mobiil-ID