Juura

Meil on suur rõõm juhatada sisse riigihangete seaduse kommentaaride uus, täiendatud ja parandatud väljaanne. Loodame, et sellest teosest leiavad tuge kõik, kelle töö või äri on puutumuses hankeõigusega: hankijad, ettevõtjad, kohtunikud, audiitorid, riigihangete poliitikat kujundavad ametnikud ja poliitikud ning teisedki. Samuti usume, et raamat on abiks selle valdkonna akadeemilises töös.

2019. aastal ilmunud esmaväljaandest on möödunud kuus aastat. Riigihankeõigus on selle aja jooksul tublisti edasi arenenud.

Seaduse teksti on tehtud ulatuslikke muudatusi. Riigi strateegilistest eesmärkidest, hankijate teadlikkuse kasvust ja ajavaimust tulenevalt on praktikas esile kerkinud uued trendid ja probleemid. Näiteks on praegu äärmiselt aktuaalne julgeolekuriskide maandamine, väärtuspõhine ja innovaatiline hankimine, allianssmudel, läbirääkimiste võimalikkus, üldine soov bürokraatiat vähendada. Samamoodi on tähelepanu keskmes küsimused eranditest, mil esmapilgul hankele sarnases olukorras saab soovitud soetuse teha teisiti.

Eesti riik suunab riigihangete kaudu aastas majandusse umbes 5 miljardit eurot. Möödunud aastal korraldati ca 8800 riigihanget. Keskmiselt osaleb ühes hankes 4 pakkujat. Aastas vaatab riigihangete vaidlustuskomisjon läbi ca 200–250 vaidlustust. Seega toimub hankelepingutele tihe konkurents. Sellest johtuvalt on lisandunud palju märkimisväärseid kohtulahendeid nii Eestist kui Euroopast. Viimastel aastatel on ka finantskorrektsioonidest võrsunud vaidlused andnud juurde riigihangete seaduse tõlgendamiseks väga vajalikku praktikat.

Kõike eelnevat (ja veel palju muud) võtab arvesse käesolev uuendatud väljaanne. Väljaande autorite hulka kuuluvad õppejõud, kohtunikud, advokaadid ning praktikud, kes riigihangete seadust iga päev kasutavad. Kuivõrd praktikat tuleb pidevalt juurde, on raamatu koostamisel tehtud kaalutletud valik lähtuvalt sellest, mis võiks lugejale olla oluline ja kasulik. Kus vaja, on autorid olnud kohtuotsuste või seadusandja tegevuse suhtes ka kriitilised. Eesti riigihankeõigus rajaneb EL õigusel, mistõttu on seaduse sätete sisu avatud eeskätt direktiivide ja neid tõlgendava Euroopa Kohtu praktika valguses. Arvukalt viiteid on tehtud välismaisele õiguskirjandusele ja direktiivide kommentaaridele.

Raamatus on kummutatud ka riigihankeõiguse müüte ja müstikat, nagu näiteks: kellel ikkagi on riigihankes „hoolsuskohustus“, kui kaugele peab minema pakkumuse „sisuline“ kontroll, kui suur peab olema konkurents väljakuulutamiseta hankes, kas dünaamiline hankesüsteem eeldab detailset tehnilist kirjeldust, kas minikonkursil toimunud hindamisvead võivad kaasa tuua hankelepingu tühisuse, kas ühispakkumus võib olla konkurentsi kahjustav, millistel põhimõtetel toimub nn summeerimine, kas leppetrahvi kohaldamata jätmine on hankelepingu muudatus, kas raamleping peab olema mittesiduv mõlemale poolele, milline võiks olla läbipaistev hindamine, kas ristsubsideerimise õigus välistab alapakkumuse tagasilükkamise, kuidas kontrollida õigesti sanktsioonide esinemist...

Alati ei paista õige vastus paragrahvi tekstist välja ega ole ühemõtteliselt selge. Otsuseid tehes ei tohi ei hankija, VAKO, kohtud ega audiitorid lähtuda „formaliseerituse põhimõttest“. Riigihangete õigus sellist põhimõtet lihtsalt ei tunne. Vastupidi, hankijale on antud otsuste langetamisel sageli avar kaalutlusõigus. Kaalutleda tuleb lähtuvalt päris põhimõtetest: võrdne kohtlemine, konkurentsi tagamine, proportsionaalsus, läbipaistvus. Tõsi, seadus sisaldab kohati keerulisi sätteid. On lünkasid, ebaselgust, vastuolusid. Tunda on ka pisut „hankepuritaanlust“ – seaduse tõlgendamist nõnda, et see muudab hankijate/pakkujate elu asjatult keeruliseks. Oleme proovinud kirjutada raamatu, mis selliseid probleeme maandab ja aitab selgust luua.

Ometi pole nii populaarse seaduse puhul võimalik kõiki kitsaskohti ette näha. Lõpuks vastutab riigihanke läbiviimise eest hankija. Mida teha kimbatuse korral? Õiglase ja õige tulemuse saavutamiseks peaks hankija vaatama sätte tekstist kaugemale: mõtlema sätte ja seaduse eesmärgile, normi asukohale seaduses, erinevate tõlgenduste võimalusele, mis kelle jaoks on kaalul, mida ütleb direktiiv, ja mis kõige tähtsam – millist käitumist kõige selle taustal soovitavad riigihangete seaduse §-s 3 sätestatud üldpõhimõtted. Niisuguses vaimus on koostatud ka järgnevad kommentaarid.

Head lugemist!

Mari Ann Simovart
Mart Parind
Erki Fels

Lehekülgede arv: 1328