Kauaaegne riigikohtunik, Eerik Kergandberg kirjutab tutvustuseks: „Raamat kirjeldab meie kriminaalmenetluslikke õiguskaitsevahendeid: „süüdistuskohustusmenetlust“ segatuna „lõpetamiskohustusmenetlusega“, „uurimiskaebemenetlusest“, apellatsioonimenetlust, kassatsioonimenetlust, teistmismenetlust ja määruskaebemenetlust.
Miks me nimetame õiguskaitseks alles menetlusotsustuse vaidlustamist, mitte juba esmast enda õiguste kaitseks kohtusse või mistahes muu pädeva asutuse poole pöördumist? Mille poolest ei ole näiteks juba hagi- või ka kuriteoteate esitamine õiguskaitsevahendi kasutamine? Ega nendele küsimustele väga selget vastust olegi. Tegemist on suuresti kokkuleppe küsimusega. Ja nagu peatselt näeme, ei olegi meie kohtupraktikas alati suudetud kohtusse esmase pöördumise ja edasikaebe vahele väga selget piiri tõmmata.
Õiguskaitsealast Riigikohtu praktikat on taasiseseisvumise järgsete aastatega kogunenud üsna palju ja olen püüdnud seda raamatus võimalikult maksimaalselt ka kajastada. Mõistetavalt sisaldab see praktika igasuguseid seisukohti. Neid, mida saan valjuhäälselt toetada, ja neid, mille suhtes eelistan pigem vaikida. Aga ka selliseid, mille kritiseerimist ei ole ma raamatus kuidagi suutnud vältida.“
Lehekülgede arv: 304