Juura

Nõukogude kriminaalõigust Eestis tuleb ajaliselt vaadelda kolmes etapis. Kõigepealt tulek koos nõukogude võimuga aastal 1940. Aasta pärast, 1941. a juulis hakkas nõukogude võim pealetungivate Saksa vägede ja eestlaste omakaitseüksuste survel lagunema, mis tähendas ühtlasi ka ENSV õigussüsteemi tegevuse lõppemist. Nagu Eesti omariiklust ei õnnestunud taastada, nii ei saa rääkida ka Eesti Vabariigi aegsete seaduste täielikust taaskehtestamisest Saksa okupatsiooni ajal. Ometi vaadati paljud kuriteoasjad Eesti Vabariigi kriminaalseaduste alusel uuesti läbi. ^[1]

Nagu I–II peatükis näeme, tõi nõukogude võim kaasa ka nõukogude õiguse. Esialgu püüti täiendada veel kehtivat Eesti Vabariigi seadusandlust, kuid üsna kiiresti asendati see Nõukogude Vene õigusaktidega. Tegelikult võib väita, et aasta jooksul loodi terviklik uus õigussüsteem – kohtu- ja prokuratuurisüsteem, valmistati ette seal tööle hakkav kaader, võeti vastu ja avaldati materiaal- ja protsessiõiguslikud seadused, ilmus erialaajakiri ja üldosa õpik, samuti populaarteaduslik kirjandus. Seega võib öelda, et 1941. a juulikuuks oli nõukogude õigus Eestis kehtestatud ja see hakkas toimima. Tõsi, töö käivitus vaevaliselt ja logises tugevasti. Kogu süsteem varises seoses sõja ja Saksa okupatsiooniga 1941. a suvel kokku. Osa kohtu- ja prokuratuuritöötajatest mobiliseeriti, osa evakueerus tagalasse. ^[2]

Teine etapp algas nõukogude võimu ja nõukogude õiguse taaskehtestamisega 1944. aastal ja kestis kuni Eesti NSV kriminaalkoodeksi kehtestamiseni 1961. aastal (III–VI ptk). Käesolevas kirjutises on suhteliselt suur tähelepanu neil aastail kehtinud Vene NFSV 1926. a kriminaalkoodeksile (III ptk) tingitud asjaolust, et kui Eesti NSV 1961. a kriminaalkoodeksi kehtimise ajast pärineb palju ja igati kättesaadavat kirjandust (koodeksite kommenteeritud väljaanded, õppekirjandus, ajakiri Nõukogude Õigus ja TRÜ toimetiste vihikud), siis eelnenud perioodil puudus eestikeelne algupärane kriminaalõiguslik kirjandus peaaegu täielikult. Kohtupraktika üldistused pärinesid peamiselt Eesti NSV Ülemkohtust ja Eesti NSV Prokuratuurist, olid need siis mõeldud eelkõige juhistena vabariigi rahvakohtutele või aruannetena kõrgemalseisvatele instantsidele Tallinnas (Ministrite Nõukogule ehk valitsusele) või Moskvas. Enamasti olid need tollal salastatud ja on praegu kättesaadavad ainult arhiivimaterjalidena.

Kolmas etapp algas Eesti NSV 1961. a kriminaalkoodeksi ja kriminaalprotsessi koodeksi kehtestamisega ja lõppes koos nõukogude võimu kadumisega (VII–IX ptk). Töö üleliidulise seadusandluse ja liiduvabariikide koodeksite koostamisega algas juba varem, nii võime rääkida 1957.–1961. a reformist. Sisuliselt tuleks paigutada nõukogude kriminaalõiguse lõpp aastale 1990, ehkki üht-teist sellele ajajärgule iseloomulikku võis leida veel veidi hiljemgi. Olen siiski loobunud Eesti Vabariigi 1992. a kriminaalkoodeksi käsitlemisest. Selle vastuvõtmine jääb täielikult nõukogude ajast välja, ehkki sisuliselt oli tegemist iseseisva riigi tarbeks mõeldud ja otseselt nõukogudeaegsetest regulatsioonidest puhastatud Eesti NSV õigusaktiga. Mõnedel juhtudel on sellel koodeksil siiski peatutud ja liigutud koguni Eesti Vabariigi praegu kehtivasse karistusseadustikku. Tegemist on igal juhul eranditega sellisteks juhtudeks, kus autori arvates võib lugejal tekkida küsimus, mis sellest regulatsioonist edasi sai ja kuidas on olukord praegu.  

Omaette teema on varavastased kuriteod. Võitlus nendega, eelkõige kuritegudega nn sotsialistliku ehk riikliku ja ühiskondliku omandi vastu oli nõukogude kriminaalpoliitikas üks tähtsamaid. Sotsialistlikku omandit peeti nõukogude korra majanduslikuks aluseks, mis nõudis eriti kõrget kriminaalõiguslikku kaitset ja siit tulenevalt ka süüdlaste karmi karistamist. Sellel põhjusel on ka käesolevas kirjutises varavastastele kuritegudele pühendatud omaette IV peatükk. Nõukogude kriminaalpoliitika, siit tulenevalt ka positiivne õigus ei pööranud siiski eraldi tähelepanu ainult sotsialistliku vara riisumistele. Väljatoomist väärivad ka sellised probleemid nagu abordi keelamine ja lubamine (VIII ptk p 9.5), samuti tagantjärele ehk veidi koomilinegi tunduv võitlus joomise, parasiitluse ja hulkurlusega (X ptk). Erinevalt kasvõi praegu kehtivast karistusõigusest iseloomustasid nõukogude kriminaalõigust, täpsemalt küll karistuspoliitikat, rohked amnestiad (VI ptk p 2). 

Raamatu põhiteema, nagu see tuleneb juba pealkirjast, on kehtiv õigus, tollase terminoloogia järgi kriminaalõigus ja kriminaalprotsess; lühidalt on peatutud ka karistuste täieviimist reguleerival parandusliku töö õigusel (VI ptk p 1). Käsitluse terviklikkuse huvides on siiski lühidalt peatutud ka õiguskaitseorganite tegevusel, õieti küll nende loomisel ja taasloomisel (I ptk). Protsessivormidele pühendatud IX peatükk käsitleb eelkõige mõistagi Eesti NSV 1961. a kriminaalprotsessi koodeksit.

Suhteliselt palju on pööratud tähelepanu ka administratiivvastutusele ning seltsimehelike kohtute ja alaealiste asjade komisjonide tegevusele (VIII ptk p-d 10–12). Põhjuse selleks annab asjaolu, et tegemist on sanktsioonidega, mis külgnevad vahetult kriminaalkaristustega, võib koguni rääkida teatud kokkulangevusest – sama raskusega teo eest võidi isikut karistada kriminaalkorras, kuid kõne alla võis tulla ka administratiivvastutus või ühiskondliku mõjutusvahendi kohaldamine.

Arusaadavalt kuulub õiguse juurde ka selle kohaldamispraktika, mida olen käsitlenud peamiselt kohtuministeeriumi (hiljem justiitsministeeriumi), prokuratuuri ja ülemkohtu üldistuste abil. Analüüs ei piirdu ainult seaduste teksti ja kohaldamispraktikaga, vaid hõlmab ka empiirikat, statistilist materjali. Siiski ei tasu käesolevast tööst otsida terviklikku ja süsteemset statistilist analüüsi; empiirilised andmed on toodud pigem näitlikustamiseks või suurusjärguna. Kriminoloogia valdkonda kuuluv monograafia või doktoriväitekiri näiteks teemal „Eesti NSV kuritegevus“ vms jääb siiski veel ootama oma autorit. Pärast põhjalikku järelemõtlemist otsustasin loobuda ka kuritegevuse põhjuste ja soodustavate asjaolude käsitlemisest, sest siingi oleks tegemist olnud täiesti omaette teemaga, mis raamatu ühte peatükki ei mahtunuks. Ärgem siinjuures unustagem, et nõukogude ajal olid kuritegevuse struktuuri ja dünaamikat näitavad absoluutarvud salastatud ja nende avaldamine välistatud. Ka suhtarvude puhul jälgis tsensuur hoolikalt, et nende kaudu ei oleks võimalik välja arvutada absoluutarve. Pärast Stalini aega ei olnud kriminoloogia enam küll „kodanlik pseudoteadus“, kuid empiirilise materjali vähesuse tõttu kannatas siiski mõningase skolastilisuse all.

Perioodikast olen kasutanud kolme eestikeelset väljaannet – aastatel 1940/1941 ilmunud ajakirja Kohus ja Prokuratuur, hilisemalt ajakirja Nõukogude Õigus ja TRÜ õigusteaduskonna õppejõudude kirjutisi ülikooli toimetiste vihikutes. Üleliidulise erialase ajakirjanduse kasutamine Eesti kriminaalõiguse käsitlemisel ei ole vajalik ega mahuliselt ka võimalik. Siiski olen läbi vaadanud kaks allikat. Esimene neist NSV Liidu Teaduste Akadeemia Õiguse Instituudi ajakiri Советское государство и право (Nõukogude Riik ja Õigus) kui kõige autoriteetsem õigusteaduslik ajakiri, mis ilmub nimetusega Государство и право (Riik ja Õigus) tänapäevalgi. Teine on NLKP Keskkomitee ajakiri Коммунист, tollases poliitilises kontekstis juhtiv perioodikaväljaanne üldse. Õiguslikke küsimusi jõudis sinna küll piiratult – vastavalt sellele, millele pidas partei keskkomitee vajalikuks tähelepanu juhtida. EKP Keskkomitee ajakiri Eesti Kommunist õiguslikele küsimustele artikleid ei pühendanud. Kasutanud olen ka venekeelset õppe- ja teaduskirjandust, kuid ainul nendes küsimustes, mis mingilgi määral seonduvad Eesti olukorraga.

Olen püüdnud võimalikult täpselt anda edasi tollast terminoloogiat ja üldse õiguskeelt, tundugu see pealegi tänapäeva lugejale veidi arhailine või mõneti lausa koomiline. Materiaalõiguse terminoloogia muutumine seoses nõukogude õiguse kehtestamisega väärib omaette põhjalikku käsitlemist, aga olgu siinkohal ära toodud mõned terminid käesoleva teksti paremaks mõistmiseks; osa termineid on selgitatud ka tekstis. Lühendite loetelu on eraldi toodud.

contra legem – seaduse vastaselt
de lege ferenda – tulevase seaduse järgi
kaader – personal, isikkoosseis
koodeks – seadustik
kriminaalõigus – karistusõigus
kriminaalprotsess – kriminaalmenetlus
miilits – politsei
rahvakomissar – minister
rahvakohtunik – kutseline kohtunik
rahvamalev – vabatahtlikest koosnev korrakaitseüksus
rahvakaasistuja – rahvakohtunik
rõõn – süü veeretamine kaasosalisele
tertium non datur – kolmandat (võimalust) ei anta
vabaduskaotus – vabadusekaotus, vangistus

Joonealused viited on lühendatud; allika täiskirje sisaldub kasutatud materjali loetelus.

Tartus 16. juulil 2025
Jaan Sootak

Lehekülgede arv: 528